Kahtlemata oli veebi tekkimine tõsine ja kardinaalne hüpe, mis täiendas ja mõnel juhul asendas olemasolevat maailmapilti. Lõppude lõpuks kaasab miljardite nähtamatute lõimedega globaalne võrk iga päev üha uusi kasutajaid kogu maailmas ja ühendab neid.
Ajalugu
Ülemaailmse veebi ametlikuks sünniaastaks loetakse 1989. aastat, kui Tim Berners-Lee pakkus välja maailma hüperteksti projekti. Selle projekti sisuks oli hüperlingilinkidega seotud hüpertekstidokumentide avaldamine, et hõlbustada dokumentide otsimist CERNi teadlaste poolt, kus Tim sel ajal töötas. Ta töötas välja URI-d, HTTP-protokolli ja HTML-keele - kõik, ilma milleta pole tänapäevast Internetti võimalik ette kujutada. Ja hüpertekstidokumendid on need väga arvukad saidid. Tim Berners-Lee võõrustas maailma esimest veebisaiti 6. augustil 1991 esimeses veebiserveris. Ta selgitas ülemaailmse veebi kontseptsiooni ja juhiseid serverite installimiseks.
Struktuur
Ülemaailmne veeb sisaldab miljoneid veebiservereid, mis asuvad kogu maailmas ja mida tähistab tuttav lühend WWW (World Wide Web). Veebiserver on arvutiprogramm, mis on loodud andmete edastamiseks HTTP-protokolli abil. See programm töötab võrku ühendatud arvutis.
Veebiserveri põhimõte on järgmine: pärast http-päringu saamist leiab programm kohaliku kõvakettalt soovitud ressursi ja saadab selle päringu esitanud kasutaja arvutisse. Ta saab saadud teavet vaadata veebibrauseri spetsiaalse programmi abil, mille peamine ülesanne on hüperteksti kuvamine.
Kuidas veeb toimib
Hüpertekstidokumendid pole midagi muud kui veebilehed. Ja selline tänapäeval tuttav mõiste kui veebisait on mitu veebilehte, mida ühendab ühine teema, hüperlingid ja mis on reeglina salvestatud ühte serverisse. Nendele ressurssidele paigutamise, salvestamise ja juurdepääsu mugavuse huvides kasutatakse HTML-i, ilma milleta on lihtsalt võimatu ette kujutada kaasaegset saidi ehitamist. Kasutajad saavad hüperlinkide abil navigeerida ühe saidi saitide ja dokumentide vahel.
Kuid ettenähtud HTML-fail ise pole sait enne, kui see on Internetis üles pandud. Iga saidi olemasolu jaoks vajab see hostimist, st. serveri salvestuskoht ja domeeninimi, mis on vajalik konkreetse saidi otsimiseks ja tuvastamiseks veebis.
Teabe kajastamine
Veebis oleva teabe kajastamiseks on kaks võimalust: aktiivne ja passiivne. Passiivne kuvamine võimaldab kasutajal lugeda ainult teavet, aktiivne kuvamine aga võimalust andmeid lisada ja redigeerida. Aktiivne väljapanek sisaldab: külalisteraamatuid, foorumeid, vestlusi, ajaveebe, vikiprojekte, sotsiaalvõrgustikke, sisuhaldussüsteeme.
